Paigaidentiteedi ja põliskultuuri hoidmine
2024. aasta on kultuuririkkuse aasta, mis tutvustab Eestis elavate eri rahvaste mitmekesist kultuuri ja traditsioone ning Eesti unikaalseid kultuuriruume ja kogukondi. Kuigi erinäolisi kultuuriruume on meie aladel mitmeid, käsitletakse Eestis põlisrahvana üksnes eestlasi. See on tekitanud nii mõneski kogukonnas pahameelt, sest ÜRO hinnangul on oluline eelkõige põlisrahvaste enesemääratlus, mitte sisepoliitilised otsused mingi piirkonna keele või kultuuri erisuste kohta. Kui riik ei toeta meie kultuuripiirkondade enesemääratluspüüdlusi, tasub mõelda, mida saab kogukond ise ära teha selleks, et paigaidentiteet säiliks ning piirkonnale omane põliskultuur ka järgmistele põlvedele edasi saaks antud.
Aruteluküsimus: Kuidas hoida paigaidentiteeti ja põliskultuuri kaasaegses Eestis?
Kogukond, riik ja omavalitsus kui partnerid
Pärast haldusreformi 2017. aastal on mitmetes piirkondades üle Eesti kohapealsete teenuste maht üha vähenenud: suletud on raamatukogusid, koondatud kultuurikorraldajaid või noorsootöötajaid, vähendatud kooliastmeid või korraldatud iseseisvad koolid ümber õppekohtadeks. Elujõulistes piirkondades toimetavad tegusad ja ühtehoidvad kogukonnad on mures, et peagi ei jäägi kohapeale praktiliselt enam avalikke teenusi alles ning pettunud, et otsused näivad sageli minevat kogukonnast üle. Eduka elu- ja toimekeskkonna loomiseks igas Eestimaa nurgas on vaja, et kogukond, riik ja kohalik omavalitsus leiaksid ühiselt lahendused, mis võtaks arvesse kõikide osapoolte vaadet ning peaksid üksteist arvestavat, sisulist ja avatud diskussiooni.
Aruteluküsimus: Kuidas olla kogukonnana arvestatav partner KOVile ja riigile?
Kaasamine 2.0 – noored!
Noorte kaasamine vabaühenduste (nt külaseltside) tegevusse on kahtlemata üks keeruline missioon, eriti pidevalt muutuvates oludes. Eestis on noorte osalus kogukondlikus elus Euroopa Liidu keskmisest väiksem (Vabatahtlikus elus osalemise uuring, 2018), aga just tänased noored on meie tulevikuperspektiivide eksperdid ning atraktiivset elu- ja toimekeskkonda tuleb tingimata luua just nendega koos. Üle Eesti on mitmed kogukonnad murelikud, et pealekasvav põlvkond ei tunneta enam tugevat sidet oma kodukohaga ega näi soovivat enam ise oma elukeskkonda panustama. Selleks, et inimene oleks valmis vabatahtlikult oma kogukonnas tegutsema ning looma sinna tulevikus kodusid, vabaühendusi ja ettevõtteid, peab ta aga kindlasti saama kogukonnas mõtestatult ja enda jaoks olulistel teemadel kaasa rääkida, ennast teostada ja otsuseid mõjutada.
Aruteluküsimus: Kuidas kasvatada noortes kogukonnatunnet ja panustamistahet?
Turismi mõju kohalikule kultuurile ja kogukonnale
Eestit külastavad välisturistid jätavad suurema osa oma rahast peamiselt linnadesse, eeskätt Tallinna, kuigi meie erinevates maapiirkondades on palju kasutamata potentsiaali: kaunis loodus ning mitmekesine ajaloo- ja kultuuripärand. Kõige tuntum pärandipiirkond on pärandturismi uuringu järgi Setomaa, mis on seni suutnud alles hoidnud hulga kohaliku kogukonna jaoks traditsioonilisi, aga väliskülaliste jaoks eksootilisi ja erilisi kombeid. Kuigi turistid toovad vastuvõtvatele piirkondadele arenguks vajalikku raha ning pakuvad kohalikele teenimisvõimalusi, mõjutavad nad paratamatult ka kohaliku kogukonna eluviisi ning kiirendavad traditsioonide muutumist vastavalt nõudlusele.
Aruteluküsimus: Kuidas müüa kultuuri, aga kogukonda mitte maha müüa?
Vallakeskusest külakogukonnaks
Pidevalt vähenev rahvaarv maapiirkondades ja aastate eest läbiviidud haldusreform on jäädavalt muutnud paljude piirkondade olemust. Mitmed endised vallakeskused on oma senise tähenduse kaotanud ning ühes teenuste kadumisega on kadunud ka osa paigatunnetusest, identiteedist. Kui varem oli elanikule vajalik teenustepakett kohapeal tarbimiseks, siis nüüd tuleb neid luua, kui varem oli vallakeskuse elu struktureeritud ja juhitud erinevate asutuste poolt, siis nüüd tuleb ise organiseeruda. See eeldab muutusi hoiakutes, vaatenurkades ja tegutsemisviisides. Kuidas teha seda targalt, nii, et muutused toidaksid kogukonnatunde kasvatamist ja piirkonna arengut?
Aruteluküsimus: Kuidas suured muutused kogukonna kasvamise eesmärgil tööle panna?
Kas sotsiaalne ettevõtlus on vaeva väärt?
Eesti maapiirkondades on kogukonnateenuste pakkumisel ja vaba aja veetmise võimaluste loomisel oluline roll tegusatel külaseltsidel, kes on leiutanud nutikaid sotsiaalse ettevõtluse viise omatulu teenimiseks, et seltsimaja üleval pidada ja kogukonnale olulisi tegevusi ja teenusi korraldada. Pikemat aega tegutsenud seltsidel on vabatahtliku töö ja suure pingutuse tulemusel tänaseks loodud teatav finantsvõimekus ja suutlikkus teenida omatulu, mis on aga kaasa toonud ootamatu probleemi: omavalitsused vähendavad tublide MTÜ-de toetusi, sest külaseltsidel läheb majanduslikult “liiga hästi” ja eeldatakse, et nad saavad ise hakkama. Sotsiaalse ettevõtluse kontseptsioon ei ole täna veel igal pool selge ning sageli ei taju otsustajad, et omatulu kasutatakse kogukonnaliikmete vajaduste täitmiseks. Kuidas siis sellises olukorras käituda – kas ja kuidas suurendada külaseltside omatulusid, milline on omavalitsuse vastutus kogukonnateenuste toetamisel ning kas kogukonna kooskäimisel on üldse väärtust iseenesest?
Aruteluküsimus: Kui palju maksab üks kooskäiv kogukond?
Seenioritöö kogukonnas
Ühiskond tervikuna, ühes maapiirkondade väiksemate kogukondadega liigub suure sammuga vananeva rahvastiku suunal. Kuuleme ikka, et “sinna külasse pole enam õieti kedagi jäänudki! Mõni üksik suits veel metsanukas on!” Ja siia juurde tuleb meil kõrvutada paratamatult teema vanemaealiste üksildusest, mis on pidevalt kasvav trend ning koormab sotsiaaltöötajaid, vanemaealiste lapsi, kõige enam aga vanemaealisi endid. Kogukond ja selle tugi näib olevat esmane abi üksilduse leevendamiseks, aga kuidas ikkagi? Vaadates vanemaealiste aktiivsust ja tegutsemist, näeme üsna sageli, et toimivad lauluringid, tantsuringid. Need, mis aitavad säilitada küll kultuuripärandit, kuid ei sobi sugugi kõigile.
Aruteluküsimus: Kuidas kogukond leevendab vanemaealiste kõrvalejäetust ja üksinduseriski?
